Katalaani filoloog Jordi Galceran Ferrerist (s 5. märts 1964 Barcelonas) sai näitekirjanik 1988. aastal. Suurema ülemaailmse menu saavutas ta 2003. aastal avaldatud „Grönholmi meetodiga“ („El mètode Grönholm“)
Tükk räägib kapitalistliku ühiskonnakorralduse ja tänapäeva ärimaailma julmast halastamatusest, millest väljuvad elusana vaid tugevaimad. Aga mis on tugevus?
Me kõik oleme mitmetesse kohtadesse kandideerinud, närveerides, kas meid valitakse või ei ning mille alusel otsuseid tehakse. Ja üldse – kes on komisjonis, mis annab neile legitiimsuse sinna kuuluda ja teiste elude üle otsustada?
Selles näidendiski rullub meie ette olukord, kus otsitakse parimat kandidaati kommertsdirektori kohale ühte mainekaimasse ettevõttesse kogu maailmas. Ent kas hea juht on kena inimene, kes paistab välja kaabakas või kaabakas, kes paistab välja kena inimene? Või ei kumbagi?
Igatahes selgub, et see personalivalikuprotsess on kõike muud kui tavapärane: neli kandidaati on tulnud justkui grupiintervjuule, ent pole teada, kes on intervjueerija... Algab psühholoogiline võitlus selle peale, kuidas oma konkurendid kõrvaldada, ilma et ärritaksid potentsiaalset tulevast ülemust, kes end nende seas peidab. Vahepeal tekib mõnel hoopis kahtlus: ehk on nutikam lasta paanikal võimust võtta, et vastased ise asja „rukkisse“ keeraksid.
Rootsi teadlase Björn Grönholmi väljatöötatud personalikuvaliku meetod on mäng tõelisuse ja reaalsuse piirimail: kandidaatide meeltega manipuleeritakse nende endi märkamata. Ikka selleks, et leida vastavale ametikohale sobivaimate isikuomadustega inimene. Kas kandideerijad murduvad, kehtestavad end või kaotavad enesekontrolli? Ja kes võidab?